Ülemiste Psühhiaatriakliiniku psühhiaater selgitab ATH diagnoosi

Kas tõesti laisk, rumal ja lohakas või hoopis särav, töökas ja loov? On inimesi, kes tajuvad maailma pisut teisiti ning neil on igapäevaste rutiinsete tegevustega raske hakkama saada. Tihti tembeldatakse sellised inimesed laiskadeks, rumalateks ja lohakateks, kuid see on tõest kaugel. Tegemist võib olla hoopis ATH diagnoosiga. Kuidas sellised inimesed ära tunda ning kuidas neid toetada nii, et nende parimad omadused saaksid esile tulla, selgitab Ülemiste Psühhiaatriakeskuse psühhiaater dr Katre Pääso.

„Mind isiklikult kõnetab ATH ehk rohkem kui keskmist eestlast ja psühhiaatrit, kuna oman ATH-ga lähemalt kokkupuudet kui vaid professionaalses võtmes. Sellest lähtuvalt on ATH diagnoosimine, teavitustöö ATH teemal ja kasvõi nii koolides kui töökohtadel keskkonna muutmine ATH-sõbralikumaks minu jaoks väga oluline,“ ütleb dr Pääso. Kui umbes 10-15 aastat tagasi rääkisime me vähemalt Eestis pigem vaid lastel esinevast aktiivsus-ja tähelepanuhäirest ehk ATH-st, siis täna on arusaamiseni jõutud, et selline neurobioloogiline häire ei saa kusagile täielikult kaduda ja seda esineb jätkuvalt ka täiskasvanueas.

Olemas juba sündides

Kõigepealt soovib arst selgitada, et ATH ei ole haigus. „ATH-d ei saa nimetada haiguseks, tegu on neuroarengulise eripäraga. Lihtsamalt seletades jagunevad meie mõistes inimesed nn neurotüüpilisteks ja mitte-neurotüüpilisteks, selle viimase alla kuulub ka autismispektri häire, millel on kohati ATH-ga kattuvaid sümptomeid. Vahe ongi selles, et kui haigused tekivad elu jooksul mingil vallandaval põhjusel või põhjustel, siis ATH on lapsel olemas juba sündides,“ ütleb ta ning lisab, et ATH-d võiks kutsuda eripäraks, mitte haiguseks ega häireks hoolimata sellest, et seni kasutusel olevas Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis on selle nimetus vanast ajast jäänud aktiivsus-ja tähelepanuhäireks.

Selleks, et ATH eripäraga inimene tunneks ennast võimalikult hästi, saavad lähedased palju ära teha. Esmalt soovitab dr Pääso ATH-d võtta nii nagu see on. „ATH-d ei võeta sageli tõsiselt, mis tekitab palju kannatusi inimese jaoks, kes püüab sellega toime tulla. ATH on raske lähedaste jaoks, kes seda ei mõista ja ei soovi mingil põhjusel seda eripärana aktsepteerida, aga veelgi raskem inimese jaoks, kel on ATH ja kelle lähedased keelduvad seda uskumast.“ Arsti sõnul on ATH 60-80% juhtudel pärilik ning esineb seega lisaks mõnel teisel pereliikmel kas raskemal või kergemal kujul. „Üheltpoolt võib see olla asjaolu, mis aitab ATH-ga inimest paremini mõista, kuid teisalt on üsna sagedased ka juhtumid, kus vanema generatsiooni inimesed seavad lapse või lapselapse, venna või õe diagnoosi kahtluse alla öeldes, et neil on samamoodi ja et see kõik ongi normaalne.“

Mitte ainult nõrkused

Huvitava faktina toob dr Pääso välja, et kaht sarnast ATH-ga inimest ei ole olemas. „ATH on nn spektri häire ehk see tähendab, et sellel on tohutul hulgal erinevaid avaldumisviise. Eksisteerib nii kõrgelt funktsioneeriv ATH kui raskekujulisem ATH. On arvatud, et ATH-ga inimestel on keskmisest kõrgem intellekt, aga selget seost selles ei ole leitud. Kindlasti aga on ATH-ga inimestel oma nõrkuste kõrval palju tugevusi ja toimetulek sõltub paljuski sellest, kuivõrd võimekas on meie aju nn puudujääke nagu kehvem tähelepanuvõime, püsimatus, impulsiivsus, hüperaktiivsus jne kompenseerima.“ Suurt rolli selles mängib kindlasti kasvukeskkond ehk üks olulisemaid mõjutajaid on arsti sõnul just toetav ja mõistev suhtumine.

ATH-d võiks käsitleda ka mingil määral nagu teistmoodi aju, mis sobivates tingimustes suudab meid üllatada oma eriliste võimetega. ATH-ga isikud on sageli väga säravad, töökad ja loovad. „Nende hulgas on ettevõtjaid, loomeinimesi, sportlasi, teadlasi, arste, õpetajaid jne. See nn kastist väljapoole mõtlemine, loovus ja suure pildi nägemise oskus, julgus, spontaansus ja kõrge energia on omadused, mis on ju elus edasiviiv jõud ja mida on ATH puhul pigem rohkem antud.“ Üks selliseid tüüpilisi isikuid Eesti kirjandusest on näiteks Joosep Toots. Siiski tuleb arsti sõnul arvestada sellega, et kõik tuleb alati millegi arvelt. „Samas ei tohi unustada, et kuna kõik see toimub ju millegi arvelt (aju plastilisust ja kompensatoorseid mehhanisme kasutades), siis on ATH-ga inimestel siiski ka kõrge läbipõlemisrisk. Enamus neist jõuabki psühhiaatrile muudel põhjustel nagu depressioon, ärevushäired, unehäired jne“

Paremini ravitav kui depressioon

Üks suurimaid müüte ATH-ga inimeste kohta on dr Pääso sõnul see, et selliseid inimesi peetakse lihtsalt laiskadeks, rumalateks ning lohakateks. „Kui ATH- ga inimese aju eripära aga tundma õppida, siis mõistame, kust need sümptomid tulevad, mis sellist väärarusaama kahjuks kujundavad.“ Hea uudisena toob arst välja asjaolu, et ligi 80% on ATH ravitav. „Võrreldes näiteks depressiooniga on see väga hea näit,“ ütleb ta. Täiskasvanute ravi korral tõstetakse aju teatud piirkondades dopamiini taset, et parandada keskendumist ning vähendada hüperaktiivsuse nähte ja impulsiivsust. „Peamised ravimid, mida selleks kasutatakse, kuuluvad stimulantide alla, mida kogu maailmas peetakse ATH ravis efektiivseimateks.“ Dr Pääso sõnul on väga oluline alustada raviga juba lapseeas. „Lastel, kelle ravi alustatakse piisavalt vara, kooliea alguses, on võimalik uuringute põhjal aju nn ümber õpetada ja ravi ei ole osadel juhtudel täiskasvanueas enam vajalik. Lapseeas ravita jäänud ATH-st ligi kahel kolmandikul esineb paraku sümptomeid kas rohkemal või vähesemal määral ka täiskasvanueas.“ Katre sõnutsi räägitakse täiskasvanute ATH-st küll viimasel ajal palju, kuid arvestades asjaolu, et kuigi umbes 1/3 ATH-ga lastel sümptomid leevenevad ajukoore küpsedes täiskasvanuikka jõudes, aga hinnanguliselt umbes 2/3-ndikul jäävad sümptomid püsima, siis ei saa me hetkel rääkida mitte kuidagi veel ülediagnoosimisest, pigem on ATH endiselt siiski aladiagnoositud. Üle maailma on ATH levimust täiskasvanutel hinnatud keskeltläbi 5% kanti ATH diagnoosi paneb psühhiaater. „ATH diagnoos põhineb elulool. ATH on neuroarenguline eripära, see tähendab, et sümptomid peavad olema alanud kindlasti juba lapsepõlves. Olulisel kohal on kindlasti ka kliiniline leid ehk siis vastuvõtu käigus tehtud tähelepanekud patsiendi käitumises, olekus ja muudes eripärades. Diagnoosi toetavad omalt poolt veel psühholoogilised uuringud, mida on kasutusel erinevaid,“ selgitab ta. Lisaks soovib dr Pääso rõhutada, et ATH ei ole mingi uue aja haigus. „ATH on olnud alati olemas, kuid ametlikult tuli see nn diagnoosina välja 1960-ndatel lapseea hüperkineetilise häirena ja 1980-ndatel muutus selle nimetus meile teada-tuntud ATH-ks, inglise keelest tuntud ADHD-ks (attention deficit disorder with or without hyperactivity).“

Ülemiste Psühhiaatriakliiniku psühhiaater dr Katre Pääso

ATH-murede korral pöördu kindlasti Ülemiste Tervisemaja Ülemiste Psühhiaatriakeskuse (Valukoja 7) poole.